… on ilmselgelt mu tänase päeva sündmus. Kuidas seda teistmoodi nimetadagi, kui jalad veel siiani kergelt tudisevad. Muidugi pole see kiitlemist väärt lugu, pigem peaks õhtusi jalutuskäike tõsisemalt võtma ja siis mõne aja pärast uuesti proovima. Tõestuseks:
Nii see trepp mäest üles lookles ja ikka selle pärast, et pärast oleks hingematvalt ilus alla vaadata:
Tee peale jäi veel kivi, millest räägitakse, et seal all olevat kunagi hallidel aegadel karu talveund maganud ja kord olevat üks saami mees tuisuga sinna kivi alla pugenud ja karu kaisus tuisu üle elanud… Noolega tahvel juhatas ilusti kivi alla, ma ei tea, mul ei tekkinud tahtmist poole meetrisest august sisse roomata, viga oli ilmselt minus.
Eks need retked on head töömõtete peast välja saamiseks, sest ega koormus siin praegu ei hellita. Polikas teevad vastuvõttu 3 arsti, üks on voodiosakonnas. Päevad on teinekord nii kiired, et lõuna ei tule isegi mitte meelde. Kummalisel kombel on mul valveid vähem kui maikuus, ilmselt selle pärast, et enamus arste on siin praegu 2 nädala kaupa ja tahavad selle aja jooksul palju valvata. 2 ööd on tehtud, 3 veel + üks pikk nädalavahetus. Eilse öö säravaim sündmus oli see, kui 00.30 õde helistas ja küsis, et kas nüüd peab politsei kutsusma, sest üks alko võõrutusravil olnud tüüp pani rõdu kaudu plagama… Ma arvasin, et igaühe vaba valik, mis ta oma eluga peale hakkab, varem või hiljem jõuab ta ise tagasi. Võrdluseks sellistele öödele oli nüüdseks siit juba ära länud eesti arsti nädalavahetuse valve, mil 2 korda käis helikopter koomas patsiente ära viimas.
Minu nädalavahetus oli vaba, rändasin ringi ja tegin pilti:
Ja porosid kah:
