4 tundi magatud öö järel läks söögi alla 400- ne ibu ja siis võis juba edasi kohvi ja praemuna peale mõelda. Praemuna tundus tõelise hõrgutisena peale nädalast hommikust pudrularpimist, aga aru ma ei saa, kuidas saab muna nii maitsetu olla? Et kuidas on võimalik MUNA maitse ära rikkuda? Mida nad oma kanadele söödavad?
Öösel miskit meelierutavat ei toimunudki, telefoninõustamisi u. tunniajaste vahedega, just kui hakkas tunduma, et nüüd uni tuleb, hakkas valvetelfon jälle undama. Poole nelja ajal toodi üks nolk, kes oli end klaasuksest läbi toetanud ja selle tagajärjel vajas ta parem käsi nii mitmestki kohast kohendamist niidi ja nõela abil. Tuimestavate süstide ajal ta öökis ennastunustavalt õhtul manustatud alkoholi välja, kui õmblemiseks läks, siis norskas juba magusasti magada.
Osakonnas on seis hea, eileõhtuse töövõidu sai hommikul koju lubada, esmakordne FA läks õhtul ravimitega siinusrütmiks ja püsis ilusti hommikuni. Ma arvan, et keskmine eesti patsient minestaks, kui teaks, et siin teevad üldarstid tervisekeskustes ka elektrilist kardioversiooni kui vaja… Et nagu polegi mustamäe haigla ja kamp kardiolooge-anestesiolooge ümberringi siblimas? Üks KOK-i haige on veel osakonnas selline, kes ilma hapnikuta asjalikku saturatsiooni ei hoia, aga tema tuli ka alles eile õhtul, nii et aega on. Naljakas, see oli sama patsient, kes oli jaanuaris minu üleüldse esimeses valves, mu esimene patsient. Nüüd on muidugi kogu loo taga veel kopsupõletik, mida ta ilmselt pikka aega püstijalu on põdenud. Ja muidugimõista reede õhtul tuleb see otsus, et enam ei jaksa.
Pimedaks muide ei lähe siin öösiti juba praegu, 23 küll päike loojub, kuid kell 3 taas tõuseb, vahepeal on ainult hämar. Kui öösel tööle jalutasin, volksas ühest põõsast välja jänes… ilus hallikasvalge talvekasukas veel seljas, igavene suur elukas. Hüppas 10 meetrit kaugemale ja jäi tagumiste käppade peal istudes mind passima: tõmbad juba uttu või, ja lased mul oma jänesasju edasi ajada?