Kui mulle patsiendina öeldaks kümnendat korda järjest, et kui nüüd paremaks ei lähe, siis järgmine kord teeme pilti, siis ma ka ilmselt plahvataksin. Eriti kui kümme erinevat arsti on enne oma ravi minu peal katsetanud. Seda juhtub siin päris tihti ja ma saan täiesti aru tülpinud nägudest ukse taga- et jälle uus nägu valges kitlis vastas. Aga ma ei saa aru soomlasest arstist kes on lihtsalt nii krdi laisk olnud, et on viimasel aprillikuu päeval patsiendi vastu võtnud ja maikuu esimeseks tööpäevaks ta mulle uuesti kirja pannud, sest ilmselgelt ta pole lihtsalt viitsinud saatekirju kirjutada ja kuna on tegemist tööõnnetusega, siis ka 7-leheküljelist kindlustuse tõendit kirjutada. Uskuge mind, Eestis erakindlustusega asju ajada on lihtne ja need ankeedid, mis mõnikord täita vaja on, on selle jubeduse kõrval köki-möki. Hakkame aga jälle sünnianamneesist ja Apgaritest pihta, sest see on ju äärmiselt vajalik lisainfo ühe poromehe mootorkelguõnnetuse kohta.
Praegu on siin tegemata tööd nii et tapab- jaanuaris oli tööl viis arsti ja siis ei saanud samuti igavuse üle kurta, kuid nüüd, aprillis ja mais, on ainult 4, nii et kui on valvepäev, siis lihtsalt vahetad kabinetti ja tavaline vastuvõtt läheb edasi. Nii et see pole enam sugugi erakorraliseks pöördumiseks, vaid kõik tatised ninad ja flunssad ja valutavad kaelad ja seljad tulevad rivvi uksetaha ootama. Peenem seltskond ajab end ilmselt laupäeval- pühapäeval kohale, nii mugav ju- lähen millal ärkan ja pole vaja tööltki vabaks küsida. Ma saan aru kui väike Vulle-Mihkku pistab emme puudripärli suvalisel hetkel endale ninna ja siis tuleb tulla, aga ma ei saa aru kui kuu aega on olnud erinevaid kusemisvaevusi ja esmaspäeva õhtul kell 22:54 on vaja tulla tervist taga nõudma.
Eks näis, mis nädalavahtuse 62 tunnisel valvel varuks on… täna peab vara magama minema, sest kes teab, millal jälle saab.