Archive for July, 2010

Erinomainen asento

Tuesday, July 20th, 2010

Maraton on taas selja taga, ehk siis pikk nädalavahetuse valve. Oluliselt kergem on nüüd olla, vaikselt hakkab tulema usk, et see kõik võib 8 tööpäeva pärast isegi hästi lõppeda.

Reedel oli ka päevavalve, nii et põnevust hommikust alates, see on ilmselge liialdus, sest tegelikult oli pahaendeliselt rahulik päev.   Ühes asjas sain käe valgeks kah, nimelt nüüd ripub tervisekeskuse koridori seinal klaasi taga ka  minu poolt huulest välja võetud õngekonks. Tüüp oli ise veel nii rahulik, et eile läks, aga ma ei viitsinud kohe tulla, püüdsin teieste lantidega edasi. Helsingist pärit, kui sai aru, et ma Eestist olen, läks kohe eesti keele peale üle, arvas, et ta polegi seda nii kaua rääkida saanud. Või siis oli tal tunne, et ta saab minustust paremini aru, kui ma eesti keeles räägin. Õhtul käis 4 inimest ja sain magada laupäeva hommikuni.

Laupäev hakkas kiirelt, jätkus kiirelt ja lõppes kiirelt, ehk siis 9-st läksin tööposti otsa, sain teha  päeval tunnise lõunapausi ja lõplikult ära pääsesin kell 2 öösel. Jällegi, ei midagi põnevat, aga igasugu pisiasju hulgem, tilkus neid kah  tunnis nii  üks või kaks.  Viimane patsient oli peavaludega skisofreenik, kelle raviskeemis oli 4 erinevat neuroleptikumi 3 korda päevas pluss veel liitium- ma aravan, et iga suvaline inimene tänavalt annaks otsad juba tema hommikuse ravimiannuse kätte. Selline kange ja jäik ta oma ravist oli, peavalu taga ka imselt mingisugust põnevat põhjust polnud.  Ta elavnes ja sarnanes inimesega ainult korraks, kui ma küsisin, mis ta eelmisel päevalt tegi, läks tal nägu naerule ja ta palus, kas ta tohib mulle mobiilist pilti nädata? No miks ka mitte. See oli pilt 8-kilosest järveforellist, mille ta Inari järvest oli välja tõmmanud. 🙂

Pühapäeval saatsin terve hulga patsiente kohe hooga Rovaniemile, igasugused imelised asjad, mida minu pea kinni ei võtnud. Üks vähem imeline kah, lukseerunud õlaliiges, mille reponeerimine mul muidugimõista ei õnnestunud. Valutuks sain ta alles lokaalse lidokaiiniga, oksükodoon ei mõjunud mõhkugi. Veel on mul tekkinud äge allergia joomarite kõhuvalude vastu, mis annavad ka palavikku ja CRV tõusu, ning kui siis veel pulss kipub  kiire olema ja vererõhk madal, pole mul närvi raviga katsetama hakata… igasugused septilised mõtted tulevad pähe ja ambulants tuleb ja viib ära. Päev lõppes kell 23, sõrmehaava õmblemisega, sest mis nädalavahetus see ikka möödub ilma õmblemiseta.

Nüüd olen juba välja  puhanud ja valmis homseks öövalveks- no tegelikult mitte, aga tuleb üritada positiivselt mõelda,  nii vahelduseks.  Indu selleks annavad 2 tõsiasja:  a) eilsest on siin tööl veel üks arst Eestist, see juba teeb olemise palju lahedamaks; b)  sain täna konsultatsioonivastuse ortopeedilt, kes leidis, et mu reponeeritud kämblaluu murd on suurepärases asendis ja patsiendil pole lõikust vaja (mida talle oli öelnud töötervishoiuarst).

200 meetrit treppi

Tuesday, July 13th, 2010

… on ilmselgelt mu tänase päeva sündmus. Kuidas seda teistmoodi nimetadagi, kui jalad veel siiani kergelt tudisevad. Muidugi pole see kiitlemist väärt lugu, pigem peaks õhtusi jalutuskäike tõsisemalt võtma ja siis mõne aja pärast uuesti proovima. Tõestuseks:

Nii see trepp mäest üles lookles ja ikka selle pärast, et pärast oleks hingematvalt ilus alla vaadata:

Tee peale jäi veel kivi, millest räägitakse, et seal all olevat kunagi hallidel aegadel karu talveund maganud ja kord olevat üks saami mees tuisuga sinna kivi alla pugenud ja karu kaisus tuisu üle elanud… Noolega tahvel juhatas ilusti kivi alla, ma ei tea, mul ei tekkinud tahtmist poole meetrisest august sisse roomata, viga oli ilmselt minus.

Eks need retked on head töömõtete peast välja saamiseks, sest ega koormus siin praegu ei hellita. Polikas teevad vastuvõttu 3 arsti, üks on voodiosakonnas. Päevad on teinekord nii kiired, et lõuna ei tule isegi mitte meelde. Kummalisel kombel on mul valveid vähem kui maikuus, ilmselt selle pärast, et enamus arste on siin praegu 2 nädala kaupa ja tahavad selle aja jooksul palju valvata. 2 ööd on tehtud, 3 veel + üks pikk nädalavahetus.  Eilse öö säravaim sündmus oli see, kui 00.30 õde helistas ja küsis, et kas nüüd peab politsei kutsusma, sest üks alko võõrutusravil olnud tüüp pani rõdu kaudu plagama… Ma arvasin, et igaühe vaba valik, mis ta oma eluga peale hakkab, varem või hiljem jõuab ta ise tagasi. Võrdluseks sellistele öödele oli nüüdseks siit juba ära länud eesti arsti nädalavahetuse valve, mil 2 korda käis helikopter koomas patsiente ära viimas.

Minu nädalavahetus oli vaba, rändasin ringi ja tegin pilti:

Ja porosid kah:

Walkabout

Friday, July 9th, 2010

 Lugesin vaimu tekitamiseks just diagonaalis oma vanu postitusi ja avastasin, et erilisi säravaid mõttevälgatusi sealt küll ei leia. Pettumus missugune, eelkõige endal.  Oluliselt lihtsam on niisama heietada, hoiatan kohe algul,  et lasen aga samas vaimus edasi,  peale päevast  ajutööd võibki niisama lobiseda.  Ja tööst ma täna  ka ei kirjuta.

 1176 km , 14 tundi sõitu,  93 liitrit kütust ja juba ma kohal olingi. Huviline arvutab nüüd ise ameerikaauto kütusekulu väja.  Ma arvan, et kui ma laupäeval kell 9.40 Tallink Stari pealt Helsingis maha sõitsin, siis mu käed ja jalad värisesid, mitte ära eksimise hirmust, aga aukartusest kilomeetrite  arvu ees, teadmatusest, kui pagana  väsitav see ikka saab olla.  Esimene 200 km oli mööda motoritie´d, ehk siis 120 km/h, edasi  sai küll kähku aga  võeh,  milline sõelumine ja peeglitesse passimine, mul oli üsna hea meel,  kui sealt Jyväskylä  peale maha keerata sain. 280 km sõidu peale tegin esimese puhkepausi, jõin kohvi , jalutasin, kaklesin sääskedega,  aga puhkus oli ennast väärt , edasi sõites oli kogu ärevus seest kadunud ja läks lauldes ja mängides. Peale rattavõtmega käima lükkamist töötas kont isegi 20 km, enne kui jälle ära väsis. Aken lahti ja muusika kõvemaks toimis peaaegu sama hästi.

GPS osutus oodatust palju targemaks loomaks, teadis  teel lubatud kiirust ning  pistis isegi piisavalt pikalt enne kiiruskaameraid kisama, et olgu nüüd hoog maha visatud! Ja kuna ta jagas juba sõiduradadest kah midagi, siis Jyväskyläst Oulu poole keeramine õnnestus esimesel katsel, maantee märkide järgi sõites oleks raudselt mööda pannud õigest teeotsast.  330 km Oulusse-  peatusin vist 2 korda,  et jalgu sirutada. Oulust on Rovaniemisse u. 300 km, siis oli korra küll ahastus, et nii väsinud kalts  lihtsalt ei saa olla, kogu sellest orienteerumisest ja sõidule keskendumisest ja palavusest ja silma pleegitavast päikesest. 11 sõidutunni järel olingi kell 20.30 Rovaniemis, sõbranna maja ukse taga, keda mu suureks ehmatuseks  polnud kodus, veel hullem ei tõstnud telefoni toru kah. No mida veel, närvid läksid heleda plaksuga katki, olin juba minema sõitmas, et keeran siis kuskile motelli sisse, kui ta kogu oma pesakonnga tänavale ilmus.  Oli naabrite jures külas, telefon kodus laadimas ja ta polnud arvanud, et ma enne 22 jõuan. Kergendus missugune. Dushi alla ja tuttu.

 Pühapäeva hommikul  aga ladistas paduvihma, käisime Rovaniemis mööda poode ja sõime jälle vana head 4-eurost suurt pizzat. Kell 15 hakkasin Ivalo pole sõitma, vihma ikka veel kallas ja kurjam, kus ajas tigedaks, et  uued kojamehed ostmata jäid. 100 km põhja poole, Sodankyläs jäi vihm järgi, maastik hakkas muutuma: mäed ja tundrud vaheldumisi, sekka järvesid ja jõgesid. Iga kord, kui ma sellist loodust näen, on mul tunne, et ei taha enam kuskile mujule, ei soojale maale, ega midagi,  just see on see õige koht, kus hing rahul on. Seest läheb õõnsaks ja kisub silma märjaks.

Viimased 200 km läksid tähelepandamatult kiiresti. Enne Saariselkä`t hakkas porosid sisse viskama, ehk siis nii teedel kui tee ääres oli neid PALJU. Siiski on nad palju viksimad, kui Eesti metsaelukad, kes lihtsalt tormavad täie pasaga, pea laiali otsas, teele, porol on aega küll, tark ei torma, tema sörgib. Ja vaatab ringi. Nühib sarvedega sügelevat  selga. Haarab rohututi tee äärest. Sörgib vasakule, juba tundub, et saad tast mööda sõita, teepervelt lisa võttes, aga ei , nüüd keeraks hoopis paremale… oot seda autot ma polegi veel nuusutanud?  Jõllitab sind suurte porosilmadega. Seisad ja ootad, teised sinu selja taga seisavad ja ootavad, porol aega küll.  Ja siis tuleb neid juurde, suuri ja väikeseid, joostes ja sörkides, paus läheb nii pikaks, et selle aja peale oleks küll juba jõudnud fotoka kotist välja võtta ja pilti teha. Tagantjärgi tarkus.

 18.00 olin Ivalos, sain korterivõtmed kätte, jälle korteri, mitte ühikatoa omad, õnneks. Kuigi mul pole korteris ei  telekat ega praepanni  ja pesumasina pidin kah ise ära ühendama, ei virise ma sugugi.  Homsest saan jälle netipulga kah, siia korterisse üksiki varastatav wireless kahjuks ei levi. Homme saab töönädal läbi ja mul on terve nädalavahetus valvevaba, auto ootab maja taga, seega ma pole siin enam vangis ja võin südamerahuga tundrusse matkarajale minna. Mis elukesel ikka viga?