Cat in the snow

Pikk paus on kuidagi sisse lipsanud, aga see ei tähenda sugugi, et mul oleks siin igav olnud. Nädala alguses tuli segastel asjaoludel mulle üks öövalve kohe esmaspävase järel juurde, noh polnud hullu ega ka midagi põnevat.
2 vaba õhtupoolikut ja seadsin oma vaimu juba valmis pikaks nädalavahetuse tööks, aga võta näpust. Nimelt võttis mind rajalt maha üks tõeline, kindlasti saba ja sarvedega, lapi joiku ümisev, pilus mustade silmadega Kuri Viirus. Nii pahupidi pole mind pööratud keskkooliajast saati (säästan meelierutvatest detailidest) ja reede hommikul ei tekkinud kahtlustki, et minust pole mõneks ajaks töölooma. Segadust kui palju, kes teeb ära päevatöö ja kes teeb ära öötöö? Eile hommikul ajasin end jalule, ja istusin tööposti otsa. Rohkelt vett larpides sai päeva õhtusse, kella 2-st öösel sai magada kah. Süüa ei suuda siiani, pidin külmkapis osad asjad silma alt ära tõstma, sest juba nende nägemine tekitab vägeva iivelduse. Pudru ja kurgileiva dieet, jee!
Topeltseadus kehtib, eile päeval toodi tädi kes oli pidanud heaks mõtteks korraga 200 mg diasepaami sisse võtta, koos õluga, loomulikult. Aga polnud hullu, pea oli suht selge ja saturatsioon püsis ilma lisahapnikuta, nii et täna hommikul kobis koju. Öösel toodi üks norra noormees, see oli söönud 15 g paratsetamooli, koos õluga, loomulikult. Kah täitsa kaebusteta, salakavalale paratsetomooliannusele vaatamata ei tahtnud Rovaniemisse edasi minna, lubas täna Norras haiglasse minna. Noh, ega ma kedagi vägisi saata kah ei saa.
Kas ma olen maininud, et siin hakkab vaikselt roheliseks minema? Troopilist soojust jätkus nädalajagu siiagi, aga tulevaks nädalaks lubatakse lörtsi hoopis.

Hullumaja, ma ütlen, küll. Huvitav, kas mul on õigus siin viriseda praegu, ise ma ju siia ronisin, ja teist korda juba. Samas ei saa salata, et nii väsinud pole ma ikka väga tükk aega olnud. Minu toredale pikale nädalavahetusele on järgnenud 2 päevavalvet, mille jooksul ma just niisama laua taga ei ole vedelenud.  Tuli ära asi, mida ma kõige rohkem olen peljanud, ehk siis luumurd. Ja ikka 2 järjest. Eile radius tüüpilises kohas, täna lateraalse malleooli murd. Irooniana mõlemad nädala vanused, ühel lihtsalt polnud valus, ainult käsi nägi imelik välja, teisel oli ilmselt pidev alkoholinarkoos. Radius õnnestus ilusti reponeerida ja kips peale panna.  Ise ka ei uskunud, kui kontrollröntgenit vaatasin. Malleooli pärast ma üritasin täna 6 tundi Lapi Keskhaigla ortopeedi telefonile saada, lõpuks õnnestus, ja peab tõdema, et soome ortopeed polnud sugugi jutukam oma eesti ametivennast. Nimi? Otsib pildipangast pildi välja. Kaasuvaid haigusi? Ah alkohoolik ja epileptik? Saabaskips ja nädala pärast kontrollpilt. Ja oligi kõik.  Selle aja peale oli patsient arusaadavalt jäljetult kadunud ja õe telefonikõnedele ka ei vastanud. Noh, joodikutel on mõne koha pealt muidugi hämmastav iseparenemisvõime, sellest olen ma ka juba aru saanud.

Üldsegi on siin suhtumine joomaritesse ja joogistesse inimestesse hoopis teistsugune, hellitatakse ja potitatakse neid nagu väikseid lapsi, patsutatakse hellasti põsele ja virisemata kasitakse nende järelt.  No ei ole mul kaastunde raasugi, kui mu vastas istub 2,5 promillise humalaga töll, kes on end täis kusnud ja ei suudab möliseda ainult teemal kui mõttetud on tervisekeskused ja et tema laseb ennast ravida ainult Oulu Ülikoolihaiglas ja nii 10 korda järjest, ja mispärast ta rannast vägisi ära toodi? Unustades fakti, et väljas on 0 kraadi ja ta kehatempratuur on 34 ja ambulantsis ta krambitas. Aga tühja sellest.  Kusjuures on üsna tavaline, et vastuvõtule satub joogiseid inimesi, see pole veel ometi põhjus neid  välja visata ja kainena tagasi kutsuda. Kui ma korra nii tegin ja läksin õele ütlema, et pandagu härrale lahkesti uus aeg kirja, vaadati mind üsna mõistmatul pilgul.  Ilmselt  sügaval sisimas mõistavad nad kõik üksteist.

4 tundi magatud öö järel läks söögi alla 400- ne ibu  ja siis võis juba edasi kohvi ja praemuna peale mõelda. Praemuna tundus tõelise hõrgutisena peale nädalast hommikust pudrularpimist, aga aru ma ei saa, kuidas saab muna nii maitsetu olla? Et kuidas on võimalik MUNA maitse ära rikkuda? Mida nad oma kanadele söödavad?

Öösel miskit meelierutavat ei toimunudki, telefoninõustamisi u. tunniajaste vahedega, just kui hakkas tunduma, et nüüd uni tuleb, hakkas valvetelfon jälle undama. Poole nelja ajal toodi üks nolk, kes oli end klaasuksest läbi toetanud ja selle tagajärjel vajas ta parem käsi nii mitmestki kohast kohendamist niidi ja nõela abil. Tuimestavate süstide ajal ta öökis ennastunustavalt õhtul manustatud alkoholi välja, kui õmblemiseks läks, siis norskas juba magusasti magada.

Osakonnas on seis hea, eileõhtuse töövõidu sai hommikul koju lubada, esmakordne FA läks õhtul ravimitega siinusrütmiks ja püsis ilusti hommikuni. Ma arvan, et keskmine eesti patsient minestaks, kui teaks, et siin teevad üldarstid tervisekeskustes ka  elektrilist kardioversiooni kui vaja… Et nagu polegi mustamäe haigla ja kamp kardiolooge-anestesiolooge ümberringi siblimas? Üks KOK-i haige on veel osakonnas selline, kes ilma hapnikuta asjalikku saturatsiooni ei hoia, aga tema tuli ka alles eile õhtul, nii et aega on. Naljakas, see oli sama patsient, kes oli jaanuaris minu üleüldse esimeses valves, mu esimene patsient. Nüüd on muidugi kogu loo taga veel kopsupõletik, mida ta ilmselt pikka aega püstijalu on põdenud.  Ja muidugimõista reede õhtul tuleb see otsus, et enam ei jaksa.

Pimedaks muide ei lähe siin öösiti juba praegu, 23 küll päike loojub, kuid kell 3 taas tõuseb, vahepeal on ainult hämar. Kui öösel tööle jalutasin, volksas ühest põõsast välja jänes… ilus hallikasvalge talvekasukas veel seljas, igavene suur elukas. Hüppas 10 meetrit kaugemale ja jäi tagumiste käppade peal istudes mind passima: tõmbad juba uttu või,  ja lased mul oma jänesasju edasi ajada?