Walkabout

 Lugesin vaimu tekitamiseks just diagonaalis oma vanu postitusi ja avastasin, et erilisi säravaid mõttevälgatusi sealt küll ei leia. Pettumus missugune, eelkõige endal.  Oluliselt lihtsam on niisama heietada, hoiatan kohe algul,  et lasen aga samas vaimus edasi,  peale päevast  ajutööd võibki niisama lobiseda.  Ja tööst ma täna  ka ei kirjuta.

 1176 km , 14 tundi sõitu,  93 liitrit kütust ja juba ma kohal olingi. Huviline arvutab nüüd ise ameerikaauto kütusekulu väja.  Ma arvan, et kui ma laupäeval kell 9.40 Tallink Stari pealt Helsingis maha sõitsin, siis mu käed ja jalad värisesid, mitte ära eksimise hirmust, aga aukartusest kilomeetrite  arvu ees, teadmatusest, kui pagana  väsitav see ikka saab olla.  Esimene 200 km oli mööda motoritie´d, ehk siis 120 km/h, edasi  sai küll kähku aga  võeh,  milline sõelumine ja peeglitesse passimine, mul oli üsna hea meel,  kui sealt Jyväskylä  peale maha keerata sain. 280 km sõidu peale tegin esimese puhkepausi, jõin kohvi , jalutasin, kaklesin sääskedega,  aga puhkus oli ennast väärt , edasi sõites oli kogu ärevus seest kadunud ja läks lauldes ja mängides. Peale rattavõtmega käima lükkamist töötas kont isegi 20 km, enne kui jälle ära väsis. Aken lahti ja muusika kõvemaks toimis peaaegu sama hästi.

GPS osutus oodatust palju targemaks loomaks, teadis  teel lubatud kiirust ning  pistis isegi piisavalt pikalt enne kiiruskaameraid kisama, et olgu nüüd hoog maha visatud! Ja kuna ta jagas juba sõiduradadest kah midagi, siis Jyväskyläst Oulu poole keeramine õnnestus esimesel katsel, maantee märkide järgi sõites oleks raudselt mööda pannud õigest teeotsast.  330 km Oulusse-  peatusin vist 2 korda,  et jalgu sirutada. Oulust on Rovaniemisse u. 300 km, siis oli korra küll ahastus, et nii väsinud kalts  lihtsalt ei saa olla, kogu sellest orienteerumisest ja sõidule keskendumisest ja palavusest ja silma pleegitavast päikesest. 11 sõidutunni järel olingi kell 20.30 Rovaniemis, sõbranna maja ukse taga, keda mu suureks ehmatuseks  polnud kodus, veel hullem ei tõstnud telefoni toru kah. No mida veel, närvid läksid heleda plaksuga katki, olin juba minema sõitmas, et keeran siis kuskile motelli sisse, kui ta kogu oma pesakonnga tänavale ilmus.  Oli naabrite jures külas, telefon kodus laadimas ja ta polnud arvanud, et ma enne 22 jõuan. Kergendus missugune. Dushi alla ja tuttu.

 Pühapäeva hommikul  aga ladistas paduvihma, käisime Rovaniemis mööda poode ja sõime jälle vana head 4-eurost suurt pizzat. Kell 15 hakkasin Ivalo pole sõitma, vihma ikka veel kallas ja kurjam, kus ajas tigedaks, et  uued kojamehed ostmata jäid. 100 km põhja poole, Sodankyläs jäi vihm järgi, maastik hakkas muutuma: mäed ja tundrud vaheldumisi, sekka järvesid ja jõgesid. Iga kord, kui ma sellist loodust näen, on mul tunne, et ei taha enam kuskile mujule, ei soojale maale, ega midagi,  just see on see õige koht, kus hing rahul on. Seest läheb õõnsaks ja kisub silma märjaks.

Viimased 200 km läksid tähelepandamatult kiiresti. Enne Saariselkä`t hakkas porosid sisse viskama, ehk siis nii teedel kui tee ääres oli neid PALJU. Siiski on nad palju viksimad, kui Eesti metsaelukad, kes lihtsalt tormavad täie pasaga, pea laiali otsas, teele, porol on aega küll, tark ei torma, tema sörgib. Ja vaatab ringi. Nühib sarvedega sügelevat  selga. Haarab rohututi tee äärest. Sörgib vasakule, juba tundub, et saad tast mööda sõita, teepervelt lisa võttes, aga ei , nüüd keeraks hoopis paremale… oot seda autot ma polegi veel nuusutanud?  Jõllitab sind suurte porosilmadega. Seisad ja ootad, teised sinu selja taga seisavad ja ootavad, porol aega küll.  Ja siis tuleb neid juurde, suuri ja väikeseid, joostes ja sörkides, paus läheb nii pikaks, et selle aja peale oleks küll juba jõudnud fotoka kotist välja võtta ja pilti teha. Tagantjärgi tarkus.

 18.00 olin Ivalos, sain korterivõtmed kätte, jälle korteri, mitte ühikatoa omad, õnneks. Kuigi mul pole korteris ei  telekat ega praepanni  ja pesumasina pidin kah ise ära ühendama, ei virise ma sugugi.  Homsest saan jälle netipulga kah, siia korterisse üksiki varastatav wireless kahjuks ei levi. Homme saab töönädal läbi ja mul on terve nädalavahetus valvevaba, auto ootab maja taga, seega ma pole siin enam vangis ja võin südamerahuga tundrusse matkarajale minna. Mis elukesel ikka viga?

Leave a Reply